Arutelust sotsiaalmeedias on palju räägitud peamiselt negatiivses võtmes. See aitab kaasa valeinfo levimisele, annab sõnaõigust äärmuslikele gruppidele ja mõjutab meie tähelepanuvõimet ning kriitilist mõtlemist, mistõttu järeldatakse, et sotsiaalmeedia ei ole justkui sugugi demokraatlike projektide toetajaks. Uue vaatenurga esitamiseks võtsime seekord fookusesse küsimused:

• kas sotsiaalmeedias võib leida kohti, kus toimuks ka head arutelu?
• kuidas need toimivad ja kas selline asi saaks olla toetavaks meie ühiskondlikule arengule ja poliitilistele otsustele
• kui jah, siis kuidas selliseid kogukondi tänasest veel rohkem luua?

Kuidas kujunes  arutelukultuur?

Arutelu alustas Martin raamistusega, kuidas üldse arutelukultuur on kujunenud. Ajalooliselt sündis hea arutelu siis, kui inimesed moodustasid kõlakojad ehk salongid, kus väike ühiskondlik vähemus korraldas arutelusid piiratud eliidile. Selles piiratud ruumis inimesed siis raevukalt omavahel vaidlesid, jäädes samas argumenteerituks. Need mõttevahetused olid alati modereeritud ja seeläbi õpitigi vaikselt pidama tsiviliseeritud arutelusid. Järgmisena sündisid ajalehed, mis sellel ajal tähendas kirju salongide vahel  – ajalehed kirjeldasid nende arutelude tulemusi ning nendele oli ka võimalik teises väljaandesvastata. Kokku sündis selline ajakirjandus, mis on ühtlasi ka meie ideaalpilt olukorrast, kuidas avalik arutelu võiks toimida.

Maria: “Ehk just see, et see kõik võttis nii kaua aega, oligi põhjuseks, miks asi töötas? Sest kui me praegu mõtleme sellele, kuidas me sotsiaalmeedias suhtleme, siis millelegi reageerimine peab toimuma nüüd ja kohe, või me ei pruugi seda enam kunagi üles leida. See aga ei anna mulle enam ruumi ja aega mõelda sellele, kuidas ma tegelikult tahaksin reageerida.”

Pooleteisttunnisest sisukast diskussioonist koorusid välja järgnevad olulised komponendid, millega oleks vaja arvestada selleks, et edendada head arutelukultuuri ka sotsiaalmeedias.

 

Modereerimine

Häid arutelusid on igasuguseid, aga selle tekkimise tagab modereerimine, mis hoiab osalejaid teemas ning kokkulepitud piirides.

Maria: Laiade teemade puhul on ühe teema piires püsimine tihtipeale keeruline. Kui me räägime millestki, mis puudutab ühiskonda laiemalt, siis on suures grupis toimuval arutelul võimalus minna igasse suunda laiali. Sellepärast on modereerimine kui sotsiaalmeedias mingi loogilise arutelu tagaja hästi oluline ja on tähtis, et oleksid olemas ka need inimesed, kes on valmis võtma endale selle arutelu hoidja rolli. 

Martin: Siin tulevadki mängu grupid, mis võimaldavad seletada väga paljudele inimestele korraga palju asju. Seetõttu ma olen alati selle poolt, et tehke gruppe ja arendage seeläbi demokraatiat! 

Kuid suurte gruppide administreerimine on täna põhimõtteliselt ajakirjaniku töö lihtsalt uues vormis ja see peaks olema rohkem toetatud. Sest just modereeritud grupid aitavad meie keskkonda natukene paremaks teha. Oluline on sealjuures pidada meeles, et inimesed ei ole oma olemuselt ei head ega halvad, vaid nad käituvad oma keskkonnast lähtuvalt. 

Karin: Mõned teemad on ühiskonnas kahtlemata põletavamad kui teised. Kuid nagu pärismaailmaski on vaja ruumi hoida ja modereerida, siis sotsiaalmeedias on see vajadus veelgi suurem. Sest pärismaailmas võrreldes virtuaalmaailmaga on olemas füüsiline distants ja seeläbi on oma mulli ka oluliselt kergem hoida.

 

Grupeerumine – kas ikka olemuslikult halb nähtus sotsiaalmeedias?

Sotsiaalmeedia gruppidelt liikus arutelu selleni, kas kindla huvi ja nägemusega grupi see vaid arutelu pidamine on miski, mida vaadete rohkuse säilitamiseks ning radikaliseerumise vältimiseks sotsiaalmeedias takistada.

Martin: Erinevalt üldlevinud arvamusest võib grupeerumine või niinimetatud “mullistumine” sotsiaalmeedias olla hea. Sellistes mullides inimesed on piisavalt sarnased, et alati omavahel mitte nõustuda, kuid samas ka mitte päriselt lahku minna. Näiteks nagu rahvusriigid, kus inimestel on piisavalt erinevusi, et valida erinevaid erakondi, aga mitte päris laiali minna. Üleüldine avalik arutelu on tihtipeale liiga suur ja keeruline – seal ei ole võimalik üksteisega mitte nõustuda ja samas mitte lahku minna. Ja ühiskondlik polariseerumine ongi üksteisega mittenõustumine ja lahkuminemine – olukord, kus teine ei ole enam meie. Seega just mullid on siinkohal head – neis on inimestel piisav omavaheline sarnasus, mis võimaldab omavahelist arutelu edukamalt pidada!

Maria: Usun, et ilmselt paljud inimesed tahaksid sinuga siinkohal vaielda, aga tegelikkuses on sellist mullistumist ja omasugustega kokku hoidmist alati olnud. Tehnoloogia loob selleks lihtsalt uued dimensioonid, aga ajalooline psühholoogiline alusvajadus on püsinud sama. 

Digitaalseid aruteluruume peaks tajuma rohkem samamoodi kui pärismaailma omi 

Kõige taustal on alati õhus küsimus, miks sotsiaalmeedias näeme palju rohkem ebakonstruktiivseid kommentaare kui päris maailmas.

Maria: Inimesed tegelikult ei taju sotsiaalmeediat avaliku ruumina. Erinevalt füüsilisest reaalsusest on seal seetõttu keeruline tajuda ka ruumivahetust, kus tuleks käituda pisut teistmoodi. Ekraan on ju sama, samuti ka keskkond sinu ümber, mistõttu sa ei oska tihtipeale mõelda, et sinu lugejad võivad olla teised.

Facebookis on olemas erinevad “häbistamise nurgad”, mis on alustanud mõnesaja inimesega, kuid seejärel plahvatuslikult kasvanud. Nende gruppide moderaatorid on näiteks kinnitanud, kuidas algselt oli kõik nii palju lihtsam, kuna kõik said naljadest ja mõtetest ühtmoodi aru. Kuid nii, kui tekib kasvamise tõttu grupi ebaühtlustumine, tuleb hakata ka kehtestama üleskirjutatud reegleid. 

Modereerimine on miski, mida inimesed teevad enamasti tasuta. See töömaht on aga tohutu ja inimesed lihtsalt ei jaksa olla olemas 24/7. Seetõttu olekski vaja, et me jagaksime omavahel avalikult parimaid modereerimispraktikaid, et kui peakski juhtuma nii, et midagi läheb arutelude haldamise mõttes üle käte, siis meil on juba teada, mida teha.

Martin: Tasu on siinkohal hea märksõna – sest need inimesed, kes täna saavad mingisugust tasu avaliku arutelu modereerimise eest, töötavad põhiliselt Kremli heaks. Ehk siis on justnimelt need inimesed, kelle töö on avalikku arutelu nihutada võimalikult halvas suunas – konfliktseks. Aga kas me ei võiks siinkohal rakendada samasugust praktikat selleks, et arendada võimalikult head arutelu? 

Niipalju kui on inimesi, niipalju on meil ka arusaamu erinevast verbaalsest viisakusest. Näost-näkku suheldes saame kasvõi näoilmest aru, kas meie sõnum jõudis kohale, kuid veebis on seda väga raske tajuda. Seetõttu tasub alati anda oma vestluspartnerile otsest tagasisidet, mitte minna kohe advokaadiga oma õigust nõudma. Sest arusaam viisakast suhtlusest siiski erineb inimeseti isegi siis, kui meil on ühine riik ning keele- ja kultuuriruum.

Lisaks mulle tundub, et on levinud üks hästi suur loogikaviga, mida tehakse, peamiselt siis, kui vastandatakse omavahel sotsiaalmeediat ja pärismaailma. Nimelt eeldatakse juba eos, et sotsiaalmeedias on üldiselt inimesed ebaviisakamad ja ütlevad üksteisele lihtsamini halvasti. Samas, kui tegelikult me võrdleme ju erinevaid asju! Sest kui me võrdleme sotsiaalmeediat pärismaailmaga, siis me tavaliselt räägime ju viisakatest tsiviliseeritud debattidest. Kuid ka pärismaailmas toimub kõike koledat, mille osakaal on tegelikult väga suur ning sotsiaalmeedia on lihtsalt selle kõige peegeldus.

Nagu ka pärismaailmas, on sotsiaalmeedias erinevaid kohti (gruppe), kus osalejatele võivad olla väga erinevad ootused ja käitumisnormid. Nende reeglite mõistmine on väga oluline!

Maria: Samas ei saa ju jätta ka päris niimoodi, et me lepime sellega, et me oleme loonud mingisuguse avaliku ruumi, mille eesmärk on üks, kuid mis töö käigus kujuneb hoopis teistsuguseks. Eelkõige mõtlen ma siinkohal näiteks uudiste all olevad kommentaariumeid ja usun, et selline avalik aruteluruum tuleks päästa!

Oluline oleks tuua tagasi viisakas üksteisega mittenõustumine. See, et me ütleme üksteisele viisakalt, kui midagi ei ole teise mõtte juures okei. See, kuidas me alustame jutuajamisi, on kriitiliselt tähtis! Sest näiteks on pandud tähele, et kui mingisuguse virtuaalse diskussiooni esimesed postitused on mõistlikule arutelule kutsuvad, siis ka järgmised hakkavad neid peegeldama ja ärapanemist tuleb vähem. 

Karin: Kui me rääkisime ruumide vahetamisest, siis inimesed päris lõpuni veel ei adu, et meie virtuaalkäitumine võib ja ka mõjutab seda, mis toimub pärismaailmas.

 

Sotsiaalmeedia võimalik mõju demokraatiale

Arutelu kokku võtmiseks tõid kutsutud osalejad välja oma mõtted, kuidas saaks sotsiaalmeedia olla positiivne demokraatiale ja avaliku arutelu kujundamisele.

Maria: Konsensuse leidmine on igas keskkonnas niikuinii raske, kui osapoolte huvid on erinevad. Kuid kui sotsiaalmeedia vahendusel on võimalik igal hetkel teine pool blokeerida või ruumist ära minna, siis ei pruugi üksteisele natukenegi lähenemist üldse juhtuda. See on üks faktor, mille poolest võib sotsiaalmeedia teha arutelukultuurile palju kurja. Samas, positiivsest küljest – kui me räägime infovahetusest ja sellest, milline info on mulle kättesaadav, siis on küll kõik eeldused, et meil oleks väga palju infot. Täna on meie põhiliseks väljakutseks hoopis selle sorteerimine.

Martin: Tooksin siinkohal välja kaks demokraatia olulist eeldust:

1) Demokraatias on võimalik kritiseerida ilma karistuseta

 2) Avalikust arutelust saab kujuneda avalik arvamus, mis mõjutab avalikke otsuseid

Aga avaliku arvamuse eelduseks on arutelud, mis jõuavad mingisuguse järelduseni. Samas, sotsiaalmeedia probleemiks on tihtipeale polariseerumine. Juba siin need kaks omavahel põrkuvad. Ühesõnaga me ei saa muuta seda, mis toimub kusagil kommentaariumis, aga me saame parandada ja arendada üldist arutelukultuuri ja loota, et muutus toimub läbi selle. Ja nagu enne räägitud, saab see edukamalt toimuda “mullides”, kus inimesed õpivad omavahel  adekvaatselt suhtlema.

Karin: Isegi kui me otsustame, et sotsiaalmeedia mõju demokraatiale ei ole väga positiivne, siis ei ole meil palju muud teha, kui sellega leppida. Ma ei usu, et me suudame sotsiaalmeediat keelata, sest see on meile kasvõi riiklikul tasandil juba nii omaks saanud. 

Negatiivsed sündmused, nagu USA poliitika kaldumine ulmeäärmustesse või populismi taastulek, on alati olnud tsüklilised protsessid. Need oleks juhtunud ka ilma sotsiaalmeediata, kuid see võimendab väga tugevalt seda, kuidas me kõike näeme.

 

Arutelukultuuris muutuse loomine algab varakult

Karin: Väga oluline asi mida koolides ka juba tehakse, on õpetada noori mõistma ja tuvastama valeuudiseid. Et nad teaksid, kuidas nendega käituda.

Maria: Usun, et kõiki inimeseks olemise ja kommunikatsiooni aluspädevusi annab lõimida sellesse, kuidas me asju teeme. Samuti tuleb harjutada tunnistamist, kui ma olen mingist asjast valesti aru saanud. Nii suudame ehk kujundada taas olukorra, kus see on normaalsus!

Erinevad uuringud on näidanud, et inimese käitumise või arvamuse muutmine on kõige tulemuslikum läbi üks-ühele suhtluse. Uus teadmine või väärtuste ümberhindamine kujuneb läbi personaalse ja pikaajalise suhte, mitte ühekordse sotsiaalmeedias ärapanemise. See selgitamine on pühendumist nõudev töö ja enamasti me ei viitsi võõraste inimestega nii pikalt tegeleda. Ehk siin peitubki põhjus, miks me lasemegi kommunikatsioonikultuuril nii lihtsalt minna?

Martin: Hästi oluline on mitte lihtsalt õpetada asju nagu demokraatia ja avalik arutelu, vaid ka neid asju päriselt teha! Ja need peaks siis olema ka päris asjad – ehk kui õpilased arutavad omavahel mingisuguseid asju ja jõuavad näiteks kooli kontekstis avaliku arvamuseni, siis see ka päriselt mõjutab seda, mida koolis tehakse ja otsustatakse. Samamoodi nt korteriühistutes, vabaühendustes, ettevõtetes jt kõigi tasandite sisemised demokraatiaprotsessid, kus inimesed harjuvad ja harjutavad omavahel rääkimist ning koos järeldusteni jõudmist